17.01.2023 selgitas Vikerhommiku saates advokaat Kardo Karon, et ühiselt soetatud eluase peaks olema alati kaasomandis.

Saatejuht: „Eesti Päevaleht kirjutas reedel, et naisi, kes on kaaslasega aastaid tagasi võtnud ühise laenu kodu ostmiseks kuid jätnud kaasomandi vormistamata, võib nüüd lahku minnes tabada üllatus sest ühiselt makstud kodu kuulub ainult teisele osapoolele. Statistikaametist algselt saadud andmed näitasid, et Eestis on üle 4 000 sellise naise, kes maksavad kodulaenu, olemata seejuures ühegi kinnisvara omanik. See on vale. Statistikaameti uuendatud andmed kinnitavad, et laenu ja omandilõhet ei ole ja statistikaamet selgitas, et edastas Eesti Päevalehele valed andmed inimliku eksituse tõttu. Statistika statistikaks. Selliseid olukordi on aga reaalses elus küll ja veel, kus inimesed end sellisest olukorrast leiavad. Kuidas ennast kaitsta sellistesse olukordadesse sattumise eest?"

Advokaat: „Põhimõtteliselt on ainult kaks valikut. Kas olla abielus või sõlmida kooseluleping. Sellistel juhtudel on seadusandja ette näinud regulatsiooni, kuidas mõlemaid pooli kaitsta ja tagada, et kui mõlemad võrdselt panustavad, siis mõlemad saavad võrdselt kunagi tagasi, kui asjad enam ei toimi. Samuti on oluline, et kaasomand oleks vormistatud kirjalikult ehk kirjas kinnistusraamatus ning võrdses ulatuses. Sest kaasomand võib-olla vormistatud ka teistes osades, näiteks 10 versus 90 protsenti."

Saatejuht: „Kui inimesed on suhte alguses ja väga armunud, siis nad ei mõtle sellistele kunagi tulevikus ette tulevatele asjadele nagu suhte lõpp ja konfliktid ja mida iganes veel. Kui võetakse ühiselt laenu, miks laenuandjad või notarid ei selgita, et sõbrad, tehke see asi kirjalikult ka korda?"

Advokaat: „Esiteks, ma arvan, et notar kindlasti selgitab ja tegelikult on notaril juba aastaid selline seadusest tulenev kohustus. Kinnisasjade puhul seda kindlustunnet justkui tekitabki see, et peab käima notari juures. Teistmoodi, see ei ole võimalik. Ja notar üldjuhul ka kõike põhjalikult selgitab. Praktikas tekib pigem probleem siis, kui üks osapooltest ei jõuagi notarisse ja ostjaks vormistatakse ainult üks pool. Pankade puhul ma arvan, et täna pangad ikkagi jälgivad seda põhimõtet või nad mõtlevad sellele loogikale. Kaks inimest võtavad ühise laenu ja selle laenu eesmärk on ainult üks soetavad ühine kodu, eluase, kinnisasi, et siis ikkagi teatud juhtudel lausa enam-vähem sunnitakse, et siis te lähete mõlemad kaasomandisse. Või kui ei lähe, siis panga laenunõustaja selgitab, mis võivad olla selle tagajärjed. Aeg-ajalt tekib lihtsalt olukordi, kus kooselu lõpeb 10, 15, 20 aasta pärast ja kui me vaatame, milline oli pankade käitumine laenu andes siis ja milliseid erinevaid laenutooteid meil üldse olemas oli, et siis seal on pigem toonase ühiskonna negatiivne järellainetus."

Saatejuht: „Aga võtame siis tõesti potentsiaalsed paarid, kes 15 või 20 aastat tagasi on selle laenu võtnud ja nüüd on elud läinud risti ja omavahel ei ole võimalik normaalselt kokku leppida ja üks osapool avastab, et ta on sellise situatsiooni keskel, mis tal on võimalik ette võtta, et kuidagi see asi ikkagi temale ka kasulikult lõppeks?"

Advokaat: „Kui on paarid, kes ongi 15, 20 aastat koos olnud, aga kes veel ei ole tülis, siis nemad kindlasti peaksid selle asja üle kontrollima ja vaatama, kui neil on kokkulepitud. Kas on nii, et mõlemad maksavad laenu aga kinnisasi on ainult ühe nimel. Olukorras, kus on ühine laen aga kinnistusraamatus kannet ei ole, siis tuleks minna kaaslase juurde ja öelda, et lähme ajame asja sõbralikult korda ja paneme mõlema nimed kinnistusraamatusse kirja. Lahendada väike mure ära enne, kui see suureks kasvab. Aga kui mure on juba suureks läinud, siis ei ole tagatud võrdsus ja palju paremas olukorras on see, kelle nimel kinnisasi on. Kelle nimel kinnisvara ei ole, võib olla küll maksnud laenu, panustanud, kodu ehitanud, oma raha andnud, remonti teinud, mida kõike veel, aga ta ei ole omanik. Ja kui ta ei ole omanik, siis põhimõtteliselt tema ainus võimalus on saada rahalist hüvitist selle panuse eest, mis ta seal teinud. Selleks peab ta aga suutma tõendada, et mina ostsin need ja need värvid, tapeedid ja need ja need asjad, mina käisin seal viis aastat, niitsin kogu aeg muru. Seda kõike aga tõendada ja numbritesse panna on keeruline. Kui inimene selles olukorras on, siis tuleks õigusnõustajaga nõu pidada ja vaadata, mis tõendid on olemas, mida saab teha, mida ei saa."

Saatejuht: „Nii et kui niidad muru, maksad mingisuguseid asju, siis muru niitmisest tee aga muudkui videoid, siis saad pärast kunagi ära tõestada ja kõik, mida ostad, osta ikkagi kaardiga, et pärast oleks võimalik pangast välja võtta?"

Advokaat: „Põhimõtteliselt küll, aga mina ütleksin, et kui te täna juba olete selles olukorras, et te teate, et peate tšekid alles hoidma, siis on juba mõistlikum minna oma kaasa juurde ja nõuda kinnistusraamatusse kaasomandi tekitamist, sest see on ikkagi oluliselt turvalisem lahendus."

Saatejuht: „Kõik teavad seda, et kui nad on abielus, siis abielu ajal soetatud vara läheb pooleks siis kui tuleb lahutus. Aga mis juhtub sellega, kui mina näiteks olen abielus ja saan abielu jooksul päranduserikkalt sugulastelt, Ameerikast?

Advokaat: „Kui abielluda, siis vaikiv lahendus on tõesti pärandvara ühisus ehk siis on ühisvara kui teisiti ei ole kokku lepitud. Abielu paberitest või registrist saab järgi vaadata, et kas seal on kirjas varasuhe või mitte. Kui ei ole midagi, siis kehtib varaühisus ehk siis on ühine kõik see, mis abieluhetkest kuni abielu lõpuni kui saate. Kaasa arvatud näiteks mõlema poolt teenitud töötasu. Erandiks on kinke või pärandi teel saadud asjad. See tähendab, et kui üks pooltest saab päranduseks suvila ja mõlemad sinna 10 aastat võrdselt panustavad, siis tekib sarnane olukord. Ehk kui te kunagi lähete oma varasid jagama, siis suvila ei lähe jagamisele. Suvila jääb sellele poolele, kes selle pärandina või kingina sai."

Saatejuht: „Te käite palju kohtus, kui palju reaalselt, et selliseid olukordi on, et inimesed on 20 aastat koos elanud, koos panustanud, üks on kirjalikult, teine mitte kirjalikult. Ja siis üks vaatab teisele rahulikult kohtupingis otsa ja ütleb, et sina pole mitte midagi väärt ja sina ei saa siit mitte midagi."

Advokaat: „Kurb on öelda, aga kui endised elukaaslased või endised abikaasad jõuavad advokaadi juurde, siis ei ole vahet, kui kaua nad on koos olnud. Sellisel juhul on must kass on nii tugevalt läbi jooksnud, et öeldakse ikkagi väga kohatuid asju ja see ühine minevik ei tähenda mitte midagi."

Saatejuht: „Nii et inimesed ikkagi, psühholoogiliselt on sellises olukorras nii üles keeratud, et tõe poolest piltlikult öeldes rösterit hakatakse poolitama?"

Advokaat: „Jah. Sageli on emotsionaalset solvumist või emotsioone väga palju. Mina ütleks, et perekonnaõiguse vaidlustes võiks kainele mõistusele alati rohkem kohta olla."

Saatejuht: „No ja kui nüüd elukaaslane nõus on, siis mida tuleks esimese asjana teha?

Advokaat: „Kuna kinnisasjaga seotud asjad tuleb 99 protsendil juhtudest vormistada notari juures, siis tuleks minna koos notaribüroosse ja küsida notari soovitust, et kuidas vormistada. Võimalik on vormistada kinkena või leppida kokku, et üks abikaasa maksab midagi või üks elukaaslane maksab teisele mingi sümboolse summa. Aga põhimõtteliselt tuleb notariga suhelda ja öelda, mis on soov ja notar annab teile soovitusi. Eesmärk on see, et see pool suhtes, kes ei ole kinnistusraamatusse kantud omanikuna, saaks omanikuks ja seda saab vormistada ainult notari juures."

Intervjuu on täispikkuses järelkuulatav: